Eva & Inglismaa

Asi on nüüd nõnda, et kuna blogi vajas natuke uuenduskuuri, siis siia lehele enam uusi postitusi ei tule vaid kõik uued ja vanad kirjutised leiad nüüd siit lehelt:

*London edition.

See on küll tegelikult natuke tagasivaatav postitus, sest varsti saab siin uues kohas elamisest juba kuu. Nii et pigem semi-uus koht siis. Semi also sellepärast, et kant on sama - ei kolinud kuskile Croydoni või Deptfordi kanti. Maybe next time. Seda next time'i võib eelmiste kolimiste järgi juba natuke ennustada tegelikult - iga aasta/pooleteise tagant uus maja, uus välisuks ja uus tuba. Pappkastidest ja pakkimise hack'idest ma rääkida ei taha, vaid hoopis natuke üldisemalt korterimajandusest Londonis.

Keegi peaks sisse viima uue ütluse - a la et kui sa tahad Londonit tema tegelikkuses kogeda - like a local - siis unusta ära vaaterattad, Big Ben ja Buckinghami Palee ja hoopis broneeri endale nädalavahetuseks paar (- kümmend) korterivaatamist. Kohtad inimesi, kellega muidu ei kohtuks, satud kohtadesse kuhu võibolla muidu ei satuks ja avastad kui nihkes kogu see elamismajandus siin Londonis on. Mul isiklikult tekkis mõnelgi korterivaatamisel küsimus - kas see on mingi nali või?

Mis siis toimub? Fakt on see, et Londoni elamismajandus on endaga ummikus. Renditavate pindade hinnad aina tõusevad, sest pidevalt tõuseb ka uute koduotsijate hulk. Nõudlust on. Samas uusi elamispindu juurde ei teki. Vähemalt mitte nii palju et tasakaalustada kõikide koduotsijate soove. London peaks ehitama kuskil 63,000 uut majapidamist aastas - tegelikkuses on see number kuskil kolmandik seatud eesmärgist.

Nii et kui sa endale stuudiokorterit Kensingtoni 19. sajandi linnamajas lubada ei saa kuidas siis edasi? Ega tegelikult probleem ei seisne selles, et kortereid (loe: tube) ei jätkus, vaid küsimus on nende kvaliteedis ja hinna suhtes. Elamine Londonis on kallis. See on fakt. Kui Yorkis on keskmine toa hind kuskil £300-400 kuus, siis Londonis on see keskmine kuskil £700-800. Muidugi kõike seda ei saa nii mustvalgelt võtta - asukoht määrab paljuski hinna ja siin on igal piirkonnal ja postkoodil oma väljakujunenud keskmine üürihind. Nii et näiteks võib vabalt leida korteri 4. tsoonis kuskil Croydoni kandis nii umber £500 eest kuus.Footnote'is lisandub muidugi tunniajane linnasõidu aeg.

Croydon pole minu esimene valik, nii et ma hakkasin natuke lähemalt vaatama. Islington, koos Camdeni, King's Crossi ja Angeliga on suhteliselt hea mainega linnaosa ja üürihinnad on siin üldiselt kuskil kolmandiku kuni poole võrra kõrgemad kui näiteks Croydonis. King's Crossist on saamas uus kohalik hub ja elu siin kihab. Sellest kunagi hiljem eraldi. Samas korteriotsingute jooksul sai selgeks, et hind on küll kõrgem aga kvaliteet sörgib sabas. Kohe väga. Päris mitu vaatamist lõppes sellega, et maakler rõhutas pärast 10 min tuuri, et £850 on 10m2 toa eest ja 4 inimesega jagatud vannitoa eest bargain. Really? I'm not convinced.

Ma vist käisin juuli-augusti jooksul kokku kuskil 10. vaatamisel. 8 vaatamise käigus sai pärast 1 min selgeks, et ilmselt tuleb järgmiseks nädalavahetuseks veel paar (kümmend, just to be sure) korterivaatamist broneerida. Aga see korterisaaga (mida tõepoolest võib nii nimetata, sest kogu triangel sai tegelikult alguse juba kuskil mai lõpus) lahenes ja peab tõdema, et õnnega pooleks õnnestus uus kodu leida ´mis täitsa annab kodumõõtmed välja. Ei ole akendeta keldrikorruse korter ühe vannitoaga 4 inimese peale. Kensingtoni linnahäärber ka pole. Aga kodu sellegipoolest.

Nii et Londoni kontekstis sobiks pealkirjas tsiteeritud lauluriimile vastata järgmiselt - kõik oleneb sellest kui pikk on su kannatus ja kui suur on su rahakott. 

Vaadates eelmise postitusi, tundub, et räägin oma blogis kõigest muust kui Londonist. Aga mis teha kui õnnestub käia kohtades millest ei saa kirjutamata jätta! Seekord siis Šotimaa, mis üllatas ja pani ahhetama igal pöördel. Seda ilu ja võlu on väga raske sõnadesse panna  ja isegi pildid ei anna tihtipeale edasi seda avarust ja mastaapsust. Aga olgu, ma natuke proovin kirjeldada mis me selle 7 päeva jooksul ära jõudsime teha. Nii paari lausega - reisiromaani ei järgne.

Ediburgh - Šotimaa "pealinn" (võibolla varsti ametlikult ka, vaadates mis  siin kohalikus poliitikas praegu toimub..), polnud enne käinud ja näinud, kokkuvõttes olid emotsioonid suht miksitud - peatänavast oli tehtud täielik turistilõks ja mingit autentsust seal väga ei olnud. Natuke eemale astudes, hakkas see linn rohkem ennast kohalikust küljest näitama - megalaiad pariisilikud tänavad ja majaderead, künkad ja orud, järsud trepid ja kuhjaga ronimist - ühesõnaga hea eeltrenn Ben Neviseks!

Trossachsi mäestik - paari tunni sõidu kaugusel Edinburghist ja tekib tunne, et oled sina vs kõikvõimalikud loodusnähtused alates päiksest kuni udu ja paduvihmadeni. Täiesti võluv kant ja iga 10 meetri tagant oleks võinud jälle auto tee äärde tõmmata ja fotopeatuse teha. Kohaliku kõrgeima tipu Ben A'an'i vallutasime ka ära. 360 vaade ja iga 15min tagant oli tipp kas udus ja siis järsku päikesevihus. Natuke bipolaarne ilm sealkandis ma ütleks.

Oban - mereanni pealinn Šotimaal...Kohalik fish'n chips ja hommikused lõhe-ja krevetivõikud viisid keele alla. Lõhe ja krevettidega polnud koonerdatud - lõhekiht oli paksem kui saiaviil!

Lääneranniku saared ehk Isle of Mull, Isle of Staffa and Isle of Iona - nagu 3 erinevat planeeti, Mulli'i loodust ei jõudnud ära imestada, Staffa' saarel kunagi väga ammu laava kivistumisel tekkinud kuusnurksed kivisambad ja koobas tekitasid tunde nagu oleks kuskil teisel planeedil. Iona saar oma lõputute muruväljade (koos lammastega muidugi) ja türkiissinise vee ja sinise taevaga (!) oli ka nagu oleks postkaardi sisse astunud.

Ben Nevis - 4.5h ülesmäge rühkimist ja järsku jõuad kohta millel pole Maaga väga sarnasusi - udus olev lõpmatu kiviklibu väli, lumi ja täielik vaikus (peale ülejäänud ähkivate matkaliste muidugi). Üles ja alla minnes avanesid aga sellised vaated mida lihtsalt pidi jääma suu ammuli vahtima..mõnikord unustasid lasua pilti teha, sest peale järjekordsest "selgest taevast" tulnud vihmahoogu tuli päike välja, udu kadus ja kogu Ben Nevise org ilmus järsku nähtavale. Pole sellist dramaatilist "kardina eest tõmbamist" veel kuskil mujal näinud.

Isle of Skye - rannikust läänes asuv järjekornde maagiline kant. Ja jube häid pirukaid oskavad nad ka teha. Lisaks sealsetele sik-sakilistele tippudele (turnimist jätkus), käisime ujumas mägijõest tekkinud väikestes veekogudes mille vesi on ebamaiselt sinine. Kuigi juulikuu, siis vesi oli talisuplust meenutavalt karge ja andis sellise energiasüsti nagu oleks paar Red Bulli'i koos kohviga ära joonud.

Ühesõnaga, vaadake pilte ja minge Šotimaale! Mina igastahes olen varsti seal ilmselt tagasi.

Kuigi ma olen Londonis juba peaaegu 2 aastat elanud on linna ümbrused maakonnad veel suhteliselt avastamata. Lake District, Walesi põhjaosa ja Cornwall on küll ära nähtud aga Londoni lähedased linnad (loe: kus sõiduaeg on alla 2h) on veel avastamata. Nii et seekord oli sihtpunkt Cambridge.

Peale selle et tegemist ühe maailma parima ülikooliga teadsin ma Cambridge'ist suhteliselt vähe. 2 päeva linnas ringi tatsamist ainult kinnitas kui väga kogu see ülikoolindus läbi linna on imbunud. Enamik hooneid kesklinnas olid kas ülikoolide kolledžid või üliõpilaste ühikad. Ühikas muidugi võibolla ei ole siinkohal õige sõna, sest enamik nendest "ühika tubade" hindadest kaaluvad ka Londoni korterirendi hinnad üle. Aga miks nad ka ei peaks, kui su ühikas näeb välja nagu gooti stiilis 18. sajandi maamaja. Ja kuigi kõik kolledžite (kokku on neid 31) elamine ja õppimine ei ole nii glamuurne, siis pooled nendest on siiski ajaloolised mille asutamisaeg jääb kuskil 13. sajandi ja 16.sajandi vahele.

Teine asi mis Cambridge'is kohe silma hakkab on selline tegevus nagu punting. Punt (ei teagi mis see eesti keelne vaste võiks olla) on selline lamedapõhjaline paat mida kuskil 5 meetrise toikaga navigeeritakse. Koheselt tekkis paralleel Veneetsiaga, sest saranselt sealsete gondlitega, on tegemist vägagi turistilõkusga ja punting on niiöelda "must-do" kui Cambridge'i külastada. Peab ütlema, et kui sa just teiste paatidega kokku ei põrganud, siis oli tegemist väga idüllilise kogemusega. Lisaboonusena näeb jõe pealt paadisõidu jooksul ära kõik suuremad ülikooli kolledžid, millest paljud on muidu külastajatele suletud. Idülliline paadisõit ja murul peesitamine lõppes aga laupäeva õhtupoolikul ootamatu rahetormiga.

 

Eelmine neljapäev õnnestus Londonist viieks päevaks plehku panna ja sõita 5 tunni kaugusele Cornwalli, Inglismaa kõige läänepoolsemasse maakonda. Põhja-Inglismaaga võrreldes on see kant nagu öö ja päev, sest kogu rannikupiirkond sarnaneb rohkem Itaalia Cinque Terre ja Prantsusmaa Riviera'ga. Palmialleede, liivarandade ja sinise taeva (mis küll tavaliselt lõunani jäi  merelt tulnud tiheda udu tõttu peitu) keskel kipud unustama, et tegemist on siiski Inglismaaga. Ainuke vihje, et London on kõigest paari tunni autosõidu kaugusel on ümberringi kõlav inglise keel ja saareriigile omane pubide rikkus.

Enne Cornwalli jõudmist oli aga väike vahepeatus Devoni maakonnas, Dartmoori rahvuspargis, mis on siinsetest parkidest üks suuremaid. Väike jalasirutus pärast paaritunnist sõitu ja loomulikult skoonid koos kreemi ja moosiga kuulub asja juurde. Cornwalli jõudes, esimene asi mis pahviks lööb on sakiline rannik ja kaljude vahele peidetud väiksed sadamalinnad ja külad. Kui fish'n chips ja skoonid söödud (igapäevane dieet selle reisi jooksul) võis lisagrammide (ja kilode) tasakaalu saamiseks ükskõik mis suunas matkama hakata, sest South Coast Path enne 630 miili otsa saa. Nimelt teeb matkarada vaat et ringi ümber poolsare nii et kõik hingematvalt ilusad kohad on võimalik läbi tatsata. Ja neid kohti ja vaateid jagub, sest iga meetri tagant saaks jälle fotokaga 100 uut pilti teha.

Üks vahva koht Conrwalli põhjarannikul on 19. sajandi tinakaevandused, mille korstnad kerkivad suht ootamatult üle kaljude. Kokku tekib kummaliselt võluv tööstusmaastik mis paikneb keset looduskaunist rannikupiirkonda, mis on omakorda looduskaitseala ja on omakarda ka veel Maailmapäranid nimistus. Teine koht mis päris vahvalt esindab Conrwalli ranniku ja mere seotust on St Michael's Mount Cornwalli lõunaranniku tipus. See rannikulähedane saareke on vägagi sarnane Prantsusmaa põhjaranniku läheduses oleva Mont Saint Michel'iga. Saarele pääs oleneb merest. Tõusu ajal saab saarele laevaha, kuid mõõna ajal tuleb vee alt nähtavale munakivitee, mida mööda on võimalik 500 meetrit saarele kõndida. Tuleb välja, et saarel on ligikaudu 30 püsielanikku ja saarele jalutades jäi kohe silma Sainsbury kilekottides kartuleid ja porgandeid koju tassiv kohalik.

Kolmas võluv paik on Tintagel, mis asub Conrwalli maakonna põhjarannikul ja on kombo sakilistest mustadest kaljudest, ebamaiselt türkiissinisest veest ja keskaegse ja varasemate asustuse varemetest. Need varemed asuvad poolenisti maismaal ja poolenisti saarel, sest meri ja tuul on sajandite jooksul maismaaga ühenduse praktiliselt ära söönud. Tegelikult oli see kant mulle juba varsemalt tuttav, sest selle aasta jaanuaris osalesime arhitektuurikonkursil koostöös William Matthews'i arhitektuuribürooga,  et leida lahendus kuidas taas ühendada maismaa osa saarega, sest praegune külastajate mass ummistab väikse olemasoleva puitsilla ja trepid nii et saarele pääs kipub ilusatel suvepäevadel sarnanema Londoni liiklusummikutega. Jaanuari lõpus selgus et konkurrsi võitisgi William Matthews'i arh büroo nii et 2019. aastal saavad Tintageli külastajad loodetavasti jalutada juba üle sellise silla: http://www.theconstructionindex.co.uk/news/view/wining-design-revealed-for-tintagel-bridge

Viis päeva on ilmselgelt liiga väike aeg et põhjalikult tutvuda selle ebainglaslikult inglise maakonnaga, aga nüüd on ots lahti tehtud ja ilmselt tõmbab varsti jälle sealsetele kaljudele turnima.

Seekord läksid lihavõtted munadekoksimise ja pasha söömise asemel natuke teistmoodi. Inglismaal olid nii reede kui esmaspäev nn 'pangapühad', nii et seekord venis lihavõtete nädalavahetus õige pikale. Selle 4 päevaga õnnestus kiire visiit punase draakoni maale teha. Ei, mitte Hiinasse, vaid hoopis 3,5h rongisõidu kaugusele mägede, orgude ja järvedemaale, Wales'i.

Kuigi suuruselt on Wales umbes pool  Eestit, siis sellegipoolest võtsime sihtpunktiks ainult Põhja-Walesi ja Snowdonia rahvuspargi kus asub Walesi kõrgeim mägi Snowdon (veidike üle 1km). Walesi ajaloost ma väga palju targutada ei oska, küll aga on sealne kultuur, lisaks muidugi loodusele, väga teistsugune ja aastatuhandete tagust folkloori, luulet ja muusikat on palju tänapäeva jõudnud. Peale punase draakoni, on Walesi sümboliteks porrulauk ja kollane nartsiss. Porrulauk on nendest kõikidest kõige kummalisem ja tundub, et keegi täpselt ei oska selgitada miks sellest juurviljast on saanud uelslaste embleem...

Ilmast. Nii kui Walesi piir ületada muutub ilm silmapilgselt päikselisest tormiseks ja kahel põhi matkapäeval sai seda vägagi hästi näha ja tunda: vihmast, 50 mph tuulest kuni rahe ja lumetormini. Ühesõnaga kõik 4 aastaaega sai selle 4 päevaga ära nähtud. Kuna vihma eest ära ei õnnestunud põgeneda, siis tuli riietust kohandada ja pärast kiiret shopingut kohalikus matkatarvetepoes, oli varustus matkakindlaks tehtud ja pärast väga aru ei saanudki et 8h paduka käes olid matkanud.

Kuigi pühapäevane ilm oli alguses veidike looturikkam (loe: paariks minutiks vilgatas lausa päike!) siis Llanberise parklasse jõudes, et Snowdoni matka alustada, kordas parklatennindaja meile 2 minutilisele vestluse käigu vähemalt 4 korda, et mäe otsas on väga lumine ja külm. Nojah, mis siis ikka, 5 kihti riideid selga ja start! Snowdoni tippu viiv Llanberise rada on küll suht turistikas, aga kuna ilm oli see nädalavahetus suht nadi, siis ülejäänud rajad oli suletud. Algus tundus küll suhteliselt lootusrikkas (loe: peale paduvihma ja vastutuule väga hullu polnud). Kuskil pärast 2 tundi hakkas rahet sadama mis kõrgemale jõuddes läks sujuvalt üle lumetormiks. Siis hakkasid asjalood natuke ekstreemseks kiskuma, sest tuul oli kuskil 50mph ja mäeveerel kivide vahel turnida oli juba päris keeruline. Uurisime ühe matkaja käest kes just tagasiteel oli, kuidas mäe tipp paistis ja selgus et väga ei paistud midagi, sest lumi olevat tipus kuni puusani ja nähtavus suht null. Nii et seekord Snowdon meid tippu ei lasknud. Kogu selle ronimisetralli peale peab ütlema, et nii ekstreemset ronimiskogemust mul veel pole olnud ja ikka päris sipelga tunne tekkis seal tuule, vihma ja lumega võideldes.

Esmaspäeval jätsime Snowdonia seljataha, kuid hommikul tegime läbi paar lennukatset. 1,5km pikune tross oli tõmmatud üle kiltkivi kaevanduse ja pärast varustuse selgapanekut, safety talk'i ja minivariandi läbitegemist vuhisesin üle kaevanduse tehisjärve 100km/h. Päris äge kogemus oli, oleks veel paar korda tahtnud selle läbi teha. Ülejäänud esmaspäev kulus ühele (sadadest) Walesi lossiga tutvuumisele ja muidugi kohustulikule cream tea'le koos clotted cream'i ja mustsõstramoosiga.Pärast laupäevast ja pühapäevast pidevalt läbivettinud olekut tundus see väga luksusena.

Õhtul tagasi Londonisse jõudes oli suhtelielt kummaline mööda (kuiva!) asfalti kodu poole kõndida.
Til our next meeting Wales.

See laupäev oli reedese ja pühapäevase vihapladina vahele eksinud päike. Hea ajastus, sest hommikuse rongiga Ely poole sõites, pain au chocolat ühes käes ja topsik cappucinoga teises, oli tõeline laupäeva hommiku tunne. Rong oli hommikust suminat, kohvi ja saialõhna täis ja mulle meeldib mõelda, et enamik reisijaid oli minuga saranse sihi võtnud Londonist päevaks jalga laska. Variante kuhu sudusest ja sagivast Londonist vahelduseks põgeneda on mustmiljon. See teeb üheltpoolt asja lihtsaks, sest kohti kuhu minna leidub alati, raskem moment on nende seast ühe või kahe välja valimine. Foodie'na, tekib mul kohe paralleel pühapäeva hommikuse Chapel Market'iga kus tahaks kõiki pirukaid, kooke ja saiakesi kokku kuhjata.

Seekord võtsime plaani kahte National Trust'i maahäärberit külastada. National Trust  on üks geniaalne organisatsioon millest rääkida oleks palju aga et mitte seda postitust siin liiga esseeks pöörata, siis piirdun seekord vaid ebaõiglaselt pinnapealse kokkuvõttega. Heategevuslik organisatioon on võtnud oma missooniks jahmatava hulga loodus - ja arhitetuuripärandi korrashoidmise ja promomise. Selle tegevus toetub peamiselt 4.5 miljonilisele liikmeskonnale, annetustele ja vabatahtlikele. Asja teeb geniaalseks see, et selle organisatiooni töö tulemusel on ostukeskuste ja parkla linnade asemel paljudel brittidel tõmme pigem piknikukorv kätte haarata, rongi peale istuda ja ühe National Trusti objekti suunas sõitma hakata. Muidugi siinkohal ei saa sellise teguviisi eelistamisel kogu au National Trust endale võtta, sest rolli mängib siinsete inimeste palju pikajalisem huvi ja traditsioon selle saareriigi pärandi vastu ja selle mõistmisele.

Angelsey Abbey ja Ickworth House on kaks sellist näidet. Tegelikult tegevust jätkuks üheks päeva ka ainult ühte neist külastades, sest valikuvariantide arv sealsete aedade avastamiseks, tuurideks, piknikuteks, rääkimata majade endite läbikäimiseks on sarnane nagu Chapel Market'i turulettidelt hea ja parema valimine.