*London edition.
See on küll tegelikult natuke tagasivaatav postitus, sest varsti saab siin uues kohas elamisest juba kuu. Nii et pigem semi-uus koht siis. Semi also sellepärast, et kant on sama - ei kolinud kuskile Croydoni või Deptfordi kanti. Maybe next time. Seda next time'i võib eelmiste kolimiste järgi juba natuke ennustada tegelikult - iga aasta/pooleteise tagant uus maja, uus välisuks ja uus tuba. Pappkastidest ja pakkimise hack'idest ma rääkida ei taha, vaid hoopis natuke üldisemalt korterimajandusest Londonis.
Keegi peaks sisse viima uue ütluse - a la et kui sa tahad Londonit tema tegelikkuses kogeda - like a local - siis unusta ära vaaterattad, Big Ben ja Buckinghami Palee ja hoopis broneeri endale nädalavahetuseks paar (- kümmend) korterivaatamist. Kohtad inimesi, kellega muidu ei kohtuks, satud kohtadesse kuhu võibolla muidu ei satuks ja avastad kui nihkes kogu see elamismajandus siin Londonis on. Mul isiklikult tekkis mõnelgi korterivaatamisel küsimus - kas see on mingi nali või?
Mis siis toimub? Fakt on see, et Londoni elamismajandus on endaga ummikus. Renditavate pindade hinnad aina tõusevad, sest pidevalt tõuseb ka uute koduotsijate hulk. Nõudlust on. Samas uusi elamispindu juurde ei teki. Vähemalt mitte nii palju et tasakaalustada kõikide koduotsijate soove. London peaks ehitama kuskil 63,000 uut majapidamist aastas - tegelikkuses on see number kuskil kolmandik seatud eesmärgist.
Nii et kui sa endale stuudiokorterit Kensingtoni 19. sajandi linnamajas lubada ei saa kuidas siis edasi? Ega tegelikult probleem ei seisne selles, et kortereid (loe: tube) ei jätkus, vaid küsimus on nende kvaliteedis ja hinna suhtes. Elamine Londonis on kallis. See on fakt. Kui Yorkis on keskmine toa hind kuskil £300-400 kuus, siis Londonis on see keskmine kuskil £700-800. Muidugi kõike seda ei saa nii mustvalgelt võtta - asukoht määrab paljuski hinna ja siin on igal piirkonnal ja postkoodil oma väljakujunenud keskmine üürihind. Nii et näiteks võib vabalt leida korteri 4. tsoonis kuskil Croydoni kandis nii umber £500 eest kuus.Footnote'is lisandub muidugi tunniajane linnasõidu aeg.
Croydon pole minu esimene valik, nii et ma hakkasin natuke lähemalt vaatama. Islington, koos Camdeni, King's Crossi ja Angeliga on suhteliselt hea mainega linnaosa ja üürihinnad on siin üldiselt kuskil kolmandiku kuni poole võrra kõrgemad kui näiteks Croydonis. King's Crossist on saamas uus kohalik hub ja elu siin kihab. Sellest kunagi hiljem eraldi. Samas korteriotsingute jooksul sai selgeks, et hind on küll kõrgem aga kvaliteet sörgib sabas. Kohe väga. Päris mitu vaatamist lõppes sellega, et maakler rõhutas pärast 10 min tuuri, et £850 on 10m2 toa eest ja 4 inimesega jagatud vannitoa eest bargain. Really? I'm not convinced.
Ma vist käisin juuli-augusti jooksul kokku kuskil 10. vaatamisel. 8 vaatamise käigus sai pärast 1 min selgeks, et ilmselt tuleb järgmiseks nädalavahetuseks veel paar (kümmend, just to be sure) korterivaatamist broneerida. Aga see korterisaaga (mida tõepoolest võib nii nimetata, sest kogu triangel sai tegelikult alguse juba kuskil mai lõpus) lahenes ja peab tõdema, et õnnega pooleks õnnestus uus kodu leida ´mis täitsa annab kodumõõtmed välja. Ei ole akendeta keldrikorruse korter ühe vannitoaga 4 inimese peale. Kensingtoni linnahäärber ka pole. Aga kodu sellegipoolest.
Nii et Londoni kontekstis sobiks pealkirjas tsiteeritud lauluriimile vastata järgmiselt - kõik oleneb sellest kui pikk on su kannatus ja kui suur on su rahakott.
