Eva & Inglismaa

Kolmapäeval käisin Devonis, täpsemalt Drewsteignton'is kus asub "viimane Inglismaale ehitatud loss" nagu nad ise seda välja reklaamivad. Castle Drogo (no relation to Khal Drogo, GoT fans :P) on selle lossi nimi ja kõike seda mis ma seal nägin siia kirja panna on päris keeruline, sest ilmselt tuleks sellest midagi lühiromaani sarnast. Aga väga- väga lühidalt: tegemist on 20. sajandi esimesel poolel graniitkivist ehitatud lossiga, mis sellest ajast peale kui seda ehitama hakati, ei ole just kõige veekindlam ehitis olnud. Umbes aasta tagasi olid asjad nii kriitiliseks läinud, et kohalikul muuseumil ei jätkunud enam piisavalt ämbreid, et kõike seda vihmavett kinni püüda. Ja kuna ilmad seal edela- Inglismaal ilmselt ei muutu, siis võeti vastu otsus, et tuleb lossiga midagi ette võtta.

See ettevõtmine tähendab seda, et William Anelay Ltd tegutseb seal järgmised 2 aastat, et kogu see kupatus veekindlaks muuta, mis omakorda tähendab seda, et kogu graniitkivivooder võetakse ära, seina ja voodri vahele pannakse hüdroisolatsioon ja siis paigutatakse kõik 2600 graniitkivi blokki tagasi täpselt samadesse kohtadesse kust nad võeti. Muidugi see on ainult üks osa töödest, sest selle käigus tuleb eemaldada ka vana tsementmört, restaureerida kõik lossi 900 akent ja teha lossi katused veekindlaks. Kõikide nende tööde tegemiseks on lossi ümber ehitatud umbes 6 tenniseväljaku suurune tellingumets, mis katab lossi meeletu telgina. Selleks, et külastajad kogu selle 2- aastase protsessi käigus asjast päris kõrvale ei jääks on ehitatud eraldi platvorm, kus saab pilgu peale heita mis telgi sees toimub. Ühesõnaga konserveerimisprojekt suure algustähega.

Ja muidugi kui korraks ehitusplatsilt välja saab, siis ümbritseb sind hingematvalt kaunis Dartmoori rahvuspark.

Inglismaad ilma teejoomiseta ette kujutada on täiesti võimatu. That's a fact.
Ja ega siis ehitusplatsil asjad teistmoodi ei käi. Muidugi tavaliselt pakub site manager viisakusest kohvi varianti ka, aga lõpuks on ikkagi nii, et 8 inimest 10st joob teed. Ja teadagi on neid tee variante sada tükki, aga tavaliselt on valikus kas Earl Grey või good old builders tea.

Builders tea on nii Suurbritannias kui ka Iirimaal laialt levinud kõnekeelne nimetus tee kohta, mis nagu nimigi viitab, on laialt levinud jook ehitustööliste seas. Tegemist on kõige tavalisema musta teega, kuid vahe igasuguste muude teedega on see, et tavaliselt lastakse teekotil kruusis päris pikka aega tõmmata samas kui kohvikutes ja muudes kohtades tõmbab tee teepottides ja teekottide asemel kasutatakse teepuru. Aga nagu ikka, lisatakse lõpuks peale paras sorts piima ja soovi korral 1-2 tükki suhkrut ka. Väike juhend ka:

Objektikülastus nr. 3. Seekord siis Liverpooli. Tuleb tõdeda, et kõikide nende objektilkäikudega on mul rongiga reisimine juba päris selgeks saanud ja ei teki enam meeletut paanikat ja külma higi otsa ette kui ma pean hiiglasliku Manchesteri Piccadilly rongijaamas ühelt rongilt teise tormama ja u. 4x4 meetriselt tabloo kirbukirjast välja lugema milline see minu rong ja platvorm nüüd täpselt ongi. Nii et pärast 2, 5 tundi ja ühte ümberistumist jõudsin õnnelikult Liverpooli Lime Street'i rongijaama. Sealt 15 minutit kõndida ja olingi kohal.

Objektiks oli seekord Liverpooli raekoda (Town Hall) mis sarnaselt Sheffieldi katedraalile on samuti Grade I listed. 1740. aastatel ehitatud raekoda põles juba 30 aasta pärast peaaegu maha ja paar aastat enne järgmise sajandi algust ehitati hoone kuulsa inglise arhitekti Jamies Wyatti poolt üles, kes igasuguste muude väiksemate lisanduste hulgas projekteeris hoonele uhke kupli nagu kirsi tordi peale. Aga tööde koha pealt on tegemist päris laiaulatusliku ettevõtmisega ja kuigi hoone interjööris ei tehta midagi, siis hoone neljal küljel jätkub tegevust küll ja küll. Põhiprobleemiks on hoone välisseintel olev paks mustusekiht, mis on raekoja aegade jooksul ühtlase mustja kihiga katnud. Lisaks igasugused väiksemad ja suuremad kahjustused fassaadidel, alustades plekiroostetamisega kuni välisseintel olevate ornamentide ja skulptuuride lagunemise ja murenemisega. Paarikümne aasta tagused suhteliselt kaootilised ja kohati koomilised parandused ei ole ka kuidagi hoone üleüldist välimust parandanud.
Igastahes siis, kiiver pähe, kollane vest selga, kindad kätte, tööjalatsid jalga, fotokas taskusse ja märkmik ja pastakas kätte ja algas tellingutel turnimine. Töödejuhataja Gary, kes oli elukutselt kiviraiuja oskas mulle igast skulptuurist, parandusest ja kahjustusest nii põhjalikult rääkida, et mul oli  tunne, nagu ma oleks ise objektil 7 kuud töötanud. Ja tõepoolest see töödenimekiri tundus suht lõpmatu võrreldes sellega, et neil on objektil praegu 4 Poola kiviraidurit ja vist veel käputäis muid tegelasi. Aga mis selle objekti puhul selgeks sai oli see, et  Inglismaal on konserveerimisprojektide puhul arhitektil kõige suurem otsustamisõigus ja ülemvõim. Tema määrab kindlaks mis asendatakse, mis parandatakse, tihtipeale koostab arhitekt ka eritingimused ja lisaks kõigele teostab ka järelvalvet. Selle konkreetse objekti puhul tähendas see aga seda, et arhitekt saabub nädalas korra objektile, teeb ringkäigu ja koostab järjekordse parandustenimekirja. Negativus selle asja juures on see, et igal projektil on kindel lõpptähtaeg, millest üleminekul on trahv kuskil £9000 nädalas. Nii et pidevalt kasvav tööde nimekiri ei aita projekti õigeaegsele lõpetamisele väga kaasa. Siiski Gary oli suhteliselt optimistlik ja arvas, et ükskord lihtsalt lõppeb raha otsa ja arhitekt ei saa lõpmatuseni seda to-do listi kasvatada!

Pärast katusel ja tellingutel turnimist oli aega Liverpoolis natuke ringi vaadata. Ühes hoones olevad Keskraamatukogu ja Walker Art Gallery olid mõlemad väga vägevad. Monet, Rembrandt, Turner, Rossetti olid kõik esindatud (totally name- dropping right now). Liverpoolis asub veel Inglismaa suurim katedraal mis apparently on maailmas suuruselt viies katedraal. Siis jõudsin veel kiiresti jalutada läbi Albert Dock'i, mis on sealne mereäärne kai- piirkond, kust endiselt õhkub seda 19. sajandi lõpu tööstuse atmosfääri kuigi kõik kaiäärsed hooned on muudetud hotellideks, restoranideks, kohvikuteks ja suveniiripoodideks. Ja loomulikult rääkides Liverpudlian'ites ehk siis Liverpooli elanikest, ei saa mainimata jätta Biitleid. Cavern Club'i küll ei jõudnud, aga Albert Dock'i piirkonnas on nende restode ja kohvikute vahele Biitlite muuseum ka pressitud. Kuigi peab tõdema, et see nüüd ülemäära exiting ei olnud ja keldris paiknevad niisked ja natuke rõsked ruumid ei aidanud asjale kaasa, aga still see ikka suht must-see siin Liverpoolis.

Tara!
("Goodbye" in the Scouse = Liverpool accent)

 

Pole siia kanti ammu sattunud, kuigi asju millest kirjutada on...to say the least...palju. Olen praegu praktikal ühes konserveerimis/ehitusfirmas ja see tähendab seda et mul on lisaks erinevatel objektidel käimisele võimalus (lõpuks ometi) Inglismaad natuke avastada! Jeei!

Igastahes siis, hakkame tagant poolt pihta.
Väga vahva objektikülastus oli Sheffieldi katedraali. Sheffield on Yorkist kuskil tunnike lõuna suunas ja tegelikult on tegemist suhteliselt tänapäevase metropoliga (võrreldes Yorki keskaegse keskuse ja pilvelõhkujate puudusega, mille üle ma olen äärmiselt tänulik muideks), kus sellist "ajaloolist substantsi" on suhteliselt käputäis. Kogu linna peale, mis on Yorki elanikkonnaga võrreldes 3 korda suurem, on 5 Grade I Listed hoonet, mis tõlgituna tähendab, et sellist väga-väga väärtuslikku (a la York Minster või Eesti mõistes näiteks Tallinna keskaegsed elamud) on võrreldes kõige muuga väga vähe. Üks nendest viiest ongi Sheffieldi katedraal.

Sheffieldi katedraali ajalugu, nagu enamike suuremate kirikute ja katedraalidega Inglismaal, ulatub 10-11. sajandisse, mis ei tähenda, et see hoone mis praegu püsti on pärineks sellest ajast. Kuigi kooriosa pidi küll 16. sajandist pärit olema, on katedraal koguaeg kasvanud mistõttu praegune põhiplaan on väga sopiline ja väga palju on lisandusi tehtud viimase sajandi jooksul. Aga tööde koha pealt on tegelikult kõik juba peaaegu finito ja mul oli vahelduseks võimalus jälgida milline näeb hoone välja kui ta on 99% valmis, erinevalt eelmistest objektikülastustest, kus elektri ja ma-ei-tea-mis-kaablid on igalpool laiali, segistid undavad, keegi ehitustööline krohvib lage, vuugib tellisseina või lõhub mingit vaheseina.
Nii mul ei jäänud muud üle kui kuulata mis siin eelmise 55 nädala jooksul on ette võetud. See nimekiri on päris pikk, aga põhiliselt tähendas see, et võeti üles vana 1930. aastate kivipõrand ja pandi sisse põrandasoojustus, tehti hoone välisseintel mördiparandusi ja muudeti peasissekäik natuke kutsuvamaks. Suuremad ja väiksemad probleemid, millega tegeleda tuli olid kaevetööde ajal aegajalt inimluude avastamine ja põrandasoojustuse panemisel avastus, et vana põranda all ei olegi mingit vundamenti vaid hoone seisab pelgalt pinnasel, mistõttu tuli hakata katedraali sambaid toestama, sest oli suhteliselt reaalne oht, et kogu kupatas võib vastasel juhul lähitulevikus taevast maa poole tulema hakata. Aga kui vaadata seda lõpptulemust ja kuidas projektijuht nendest probleemidest naljatledes rääkis, siis jäi mulje nagu oleks tegemist oleks olnud väikse praoga kuskil seinas, mis mängleva kergusega kinni lapiti. Nii et võid ju teha plaani töödest mis on kavas teha, aga šansid on, et sinna lisandub paar üllatusmuna vähemalt juurde kui tuleb tegeleda ajalooliste hoonetega.

Pärast oli veel korra aega väike tiir linna peal teha ja kunstigaleriist läbi hüpata, kus üllatus- üllatus oli John Ruskini isiklikust kollektsioonist näitus. Need kes mingil kummalisel põhjusel Ruskini jutlustamistega kursis pole (just kidding), siis tema oli üks nendest tüüpidest 19. sajandil, kes oli väga pro- conservation ja nagu näituse käigus selgus, oli tal väga suur nõrkus igasuguste mineraalide ja kivimite kogumise vastu. Igastahes päris huvitav näitus oli ja nagu Inglismaal igalpool, on kõik kunstigaleriid tasuta, nii et kunsti nautimise eest siinmaal raha ei küsita!