Reedel sain osa väga huvitava hoone avamisest. Tegelikult hoone ise polnudki niivõrd eriline, pigem see mis temaga tehtud oli. Bonding Warehouse on Yorkis, Ouse'i jõe ääres olev 19. sajandi lõpu laohoone, mis viimase 3 aasta jooksul on läbi teinud vägeva uuenduskuuri. Tegelikult seda projekti vist oldi juba üle 10 aasta tehtud, aga nüüd siis pärast 3 aasatat tööd on hoone valmis uusi elanikke vastu võtma. Selleks, et tegelikult selle restaureerimisprotsessi kapitaalsust paremini mõista tuleb kõigepealt natuke rääkida Yorkist ja üleujutustest. See talv olevat väga valutult möödudnud, aga üldiselt eelmistel aastatel on jõe äärsed tänavad jaanuari-veebruari-märtsi kuus ainult kummipaadiga läbitavad olnud. Nii et see Bonding Warehouse sõnaotsesemõttes oli peaaegu veega üleni kaetud.
Nii et restaureerimistöödel leidsid konserveerimiseksperdid ja insenerid sellise lahenduse, et kuna 100% veekindlaks seda hoonet ei ole võimalik teha (avatäidete tõttu peamiselt), siis tuleb lihtsalt olukorraga leppida ja kui ujutab, eks siis ujutab. Aga seda ujutamist nad ikkagi proovisid kontrolli alla hoida, nii et jalad igakord märjaks ei saaks kui sa kontori laua tagant püsti tõused ja kohvi tegema lähed. Lahendus oli siis selline, et kuni teise korruse akendeni (mis oli täpselt maksimum kõrgus, kuhuni jõgi oli paar aastat tagasi tõusnud) ja sealt veel 600 mm kõrgemale paigaldati veekindel vöö hoone interjööri ja akende ette klaaspaneelid. Seega võib akendest küll vesi sisse tulla, aga vähemalt sealt edasi ta ei pääse. Nii et nüüdsete igatalviste ja kevadiste üleujutuste ajal tekib Bonding Warehouse'i klaaspaneeli taha akvaarium (küll ilma kaladeta loodetavasti) ja siis kui jõe tase jälle alaneb on aknalauda äravoolutoru jäetud, et kõik jõe vesi tagasi jõkke pääseks.
Lisaks sellele, et iga aken kevadel akvaariumiks muutub, tehti hoonele ka varuväljapääs, seda aga mitte tulekahju korral hoonest põgenemiseks vaid selleks, et kui jõgi jälle otsustab paar meetrit tõusta, siis kõik tööinimesed kuiva jalaga koju jõuaksid. Vot sellised huvitavad lahendused siis.
Aga laohoone ise oli paar aastakümmet tühjalt seisnud ja päris nirusse seisu langenud. See pragu siin pildil on näiteks üks näide selle hoone olukorrast. Muide, see aukartusäratav pragu jäeti sinna alles ja otsustati mitte mördiga ära täita sest lae vajumine suudeti peatada ja lagi on jälle stabiilne. Tulevikus paneb see aga ilmselt nii mõnegi ruumi sisenenud inimese seal korraks kõhklema, et kas peaks kohe hoonest jalga laskma või mitte. Juhin tähelpanu, et see pragu ei ole ainult vuuki mööda jooksnud, vaid koguni läbi telliste!
