Seekord läksid lihavõtted munadekoksimise ja pasha söömise asemel natuke teistmoodi. Inglismaal olid nii reede kui esmaspäev nn 'pangapühad', nii et seekord venis lihavõtete nädalavahetus õige pikale. Selle 4 päevaga õnnestus kiire visiit punase draakoni maale teha. Ei, mitte Hiinasse, vaid hoopis 3,5h rongisõidu kaugusele mägede, orgude ja järvedemaale, Wales'i.
Kuigi suuruselt on Wales umbes pool Eestit, siis sellegipoolest võtsime sihtpunktiks ainult Põhja-Walesi ja Snowdonia rahvuspargi kus asub Walesi kõrgeim mägi Snowdon (veidike üle 1km). Walesi ajaloost ma väga palju targutada ei oska, küll aga on sealne kultuur, lisaks muidugi loodusele, väga teistsugune ja aastatuhandete tagust folkloori, luulet ja muusikat on palju tänapäeva jõudnud. Peale punase draakoni, on Walesi sümboliteks porrulauk ja kollane nartsiss. Porrulauk on nendest kõikidest kõige kummalisem ja tundub, et keegi täpselt ei oska selgitada miks sellest juurviljast on saanud uelslaste embleem...
Ilmast. Nii kui Walesi piir ületada muutub ilm silmapilgselt päikselisest tormiseks ja kahel põhi matkapäeval sai seda vägagi hästi näha ja tunda: vihmast, 50 mph tuulest kuni rahe ja lumetormini. Ühesõnaga kõik 4 aastaaega sai selle 4 päevaga ära nähtud. Kuna vihma eest ära ei õnnestunud põgeneda, siis tuli riietust kohandada ja pärast kiiret shopingut kohalikus matkatarvetepoes, oli varustus matkakindlaks tehtud ja pärast väga aru ei saanudki et 8h paduka käes olid matkanud.
Kuigi pühapäevane ilm oli alguses veidike looturikkam (loe: paariks minutiks vilgatas lausa päike!) siis Llanberise parklasse jõudes, et Snowdoni matka alustada, kordas parklatennindaja meile 2 minutilisele vestluse käigu vähemalt 4 korda, et mäe otsas on väga lumine ja külm. Nojah, mis siis ikka, 5 kihti riideid selga ja start! Snowdoni tippu viiv Llanberise rada on küll suht turistikas, aga kuna ilm oli see nädalavahetus suht nadi, siis ülejäänud rajad oli suletud. Algus tundus küll suhteliselt lootusrikkas (loe: peale paduvihma ja vastutuule väga hullu polnud). Kuskil pärast 2 tundi hakkas rahet sadama mis kõrgemale jõuddes läks sujuvalt üle lumetormiks. Siis hakkasid asjalood natuke ekstreemseks kiskuma, sest tuul oli kuskil 50mph ja mäeveerel kivide vahel turnida oli juba päris keeruline. Uurisime ühe matkaja käest kes just tagasiteel oli, kuidas mäe tipp paistis ja selgus et väga ei paistud midagi, sest lumi olevat tipus kuni puusani ja nähtavus suht null. Nii et seekord Snowdon meid tippu ei lasknud. Kogu selle ronimisetralli peale peab ütlema, et nii ekstreemset ronimiskogemust mul veel pole olnud ja ikka päris sipelga tunne tekkis seal tuule, vihma ja lumega võideldes.
Esmaspäeval jätsime Snowdonia seljataha, kuid hommikul tegime läbi paar lennukatset. 1,5km pikune tross oli tõmmatud üle kiltkivi kaevanduse ja pärast varustuse selgapanekut, safety talk'i ja minivariandi läbitegemist vuhisesin üle kaevanduse tehisjärve 100km/h. Päris äge kogemus oli, oleks veel paar korda tahtnud selle läbi teha. Ülejäänud esmaspäev kulus ühele (sadadest) Walesi lossiga tutvuumisele ja muidugi kohustulikule cream tea'le koos clotted cream'i ja mustsõstramoosiga.Pärast laupäevast ja pühapäevast pidevalt läbivettinud olekut tundus see väga luksusena.
Õhtul tagasi Londonisse jõudes oli suhtelielt kummaline mööda (kuiva!) asfalti kodu poole kõndida.
Til our next meeting Wales.
