Eelmine neljapäev õnnestus Londonist viieks päevaks plehku panna ja sõita 5 tunni kaugusele Cornwalli, Inglismaa kõige läänepoolsemasse maakonda. Põhja-Inglismaaga võrreldes on see kant nagu öö ja päev, sest kogu rannikupiirkond sarnaneb rohkem Itaalia Cinque Terre ja Prantsusmaa Riviera'ga. Palmialleede, liivarandade ja sinise taeva (mis küll tavaliselt lõunani jäi merelt tulnud tiheda udu tõttu peitu) keskel kipud unustama, et tegemist on siiski Inglismaaga. Ainuke vihje, et London on kõigest paari tunni autosõidu kaugusel on ümberringi kõlav inglise keel ja saareriigile omane pubide rikkus.
Enne Cornwalli jõudmist oli aga väike vahepeatus Devoni maakonnas, Dartmoori rahvuspargis, mis on siinsetest parkidest üks suuremaid. Väike jalasirutus pärast paaritunnist sõitu ja loomulikult skoonid koos kreemi ja moosiga kuulub asja juurde. Cornwalli jõudes, esimene asi mis pahviks lööb on sakiline rannik ja kaljude vahele peidetud väiksed sadamalinnad ja külad. Kui fish'n chips ja skoonid söödud (igapäevane dieet selle reisi jooksul) võis lisagrammide (ja kilode) tasakaalu saamiseks ükskõik mis suunas matkama hakata, sest South Coast Path enne 630 miili otsa saa. Nimelt teeb matkarada vaat et ringi ümber poolsare nii et kõik hingematvalt ilusad kohad on võimalik läbi tatsata. Ja neid kohti ja vaateid jagub, sest iga meetri tagant saaks jälle fotokaga 100 uut pilti teha.
Üks vahva koht Conrwalli põhjarannikul on 19. sajandi tinakaevandused, mille korstnad kerkivad suht ootamatult üle kaljude. Kokku tekib kummaliselt võluv tööstusmaastik mis paikneb keset looduskaunist rannikupiirkonda, mis on omakorda looduskaitseala ja on omakarda ka veel Maailmapäranid nimistus. Teine koht mis päris vahvalt esindab Conrwalli ranniku ja mere seotust on St Michael's Mount Cornwalli lõunaranniku tipus. See rannikulähedane saareke on vägagi sarnane Prantsusmaa põhjaranniku läheduses oleva Mont Saint Michel'iga. Saarele pääs oleneb merest. Tõusu ajal saab saarele laevaha, kuid mõõna ajal tuleb vee alt nähtavale munakivitee, mida mööda on võimalik 500 meetrit saarele kõndida. Tuleb välja, et saarel on ligikaudu 30 püsielanikku ja saarele jalutades jäi kohe silma Sainsbury kilekottides kartuleid ja porgandeid koju tassiv kohalik.
Kolmas võluv paik on Tintagel, mis asub Conrwalli maakonna põhjarannikul ja on kombo sakilistest mustadest kaljudest, ebamaiselt türkiissinisest veest ja keskaegse ja varasemate asustuse varemetest. Need varemed asuvad poolenisti maismaal ja poolenisti saarel, sest meri ja tuul on sajandite jooksul maismaaga ühenduse praktiliselt ära söönud. Tegelikult oli see kant mulle juba varsemalt tuttav, sest selle aasta jaanuaris osalesime arhitektuurikonkursil koostöös William Matthews'i arhitektuuribürooga, et leida lahendus kuidas taas ühendada maismaa osa saarega, sest praegune külastajate mass ummistab väikse olemasoleva puitsilla ja trepid nii et saarele pääs kipub ilusatel suvepäevadel sarnanema Londoni liiklusummikutega. Jaanuari lõpus selgus et konkurrsi võitisgi William Matthews'i arh büroo nii et 2019. aastal saavad Tintageli külastajad loodetavasti jalutada juba üle sellise silla: http://www.theconstructionindex.co.uk/news/view/wining-design-revealed-for-tintagel-bridge
Viis päeva on ilmselgelt liiga väike aeg et põhjalikult tutvuda selle ebainglaslikult inglise maakonnaga, aga nüüd on ots lahti tehtud ja ilmselt tõmbab varsti jälle sealsetele kaljudele turnima.
