Kuigi ma olen Londonis juba peaaegu 2 aastat elanud on linna ümbrused maakonnad veel suhteliselt avastamata. Lake District, Walesi põhjaosa ja Cornwall on küll ära nähtud aga Londoni lähedased linnad (loe: kus sõiduaeg on alla 2h) on veel avastamata. Nii et seekord oli sihtpunkt Cambridge.
Peale selle et tegemist ühe maailma parima ülikooliga teadsin ma Cambridge'ist suhteliselt vähe. 2 päeva linnas ringi tatsamist ainult kinnitas kui väga kogu see ülikoolindus läbi linna on imbunud. Enamik hooneid kesklinnas olid kas ülikoolide kolledžid või üliõpilaste ühikad. Ühikas muidugi võibolla ei ole siinkohal õige sõna, sest enamik nendest "ühika tubade" hindadest kaaluvad ka Londoni korterirendi hinnad üle. Aga miks nad ka ei peaks, kui su ühikas näeb välja nagu gooti stiilis 18. sajandi maamaja. Ja kuigi kõik kolledžite (kokku on neid 31) elamine ja õppimine ei ole nii glamuurne, siis pooled nendest on siiski ajaloolised mille asutamisaeg jääb kuskil 13. sajandi ja 16.sajandi vahele.
Teine asi mis Cambridge'is kohe silma hakkab on selline tegevus nagu punting. Punt (ei teagi mis see eesti keelne vaste võiks olla) on selline lamedapõhjaline paat mida kuskil 5 meetrise toikaga navigeeritakse. Koheselt tekkis paralleel Veneetsiaga, sest saranselt sealsete gondlitega, on tegemist vägagi turistilõkusga ja punting on niiöelda "must-do" kui Cambridge'i külastada. Peab ütlema, et kui sa just teiste paatidega kokku ei põrganud, siis oli tegemist väga idüllilise kogemusega. Lisaboonusena näeb jõe pealt paadisõidu jooksul ära kõik suuremad ülikooli kolledžid, millest paljud on muidu külastajatele suletud. Idülliline paadisõit ja murul peesitamine lõppes aga laupäeva õhtupoolikul ootamatu rahetormiga.
