Vaadates eelmise postitusi, tundub, et räägin oma blogis kõigest muust kui Londonist. Aga mis teha kui õnnestub käia kohtades millest ei saa kirjutamata jätta! Seekord siis Šotimaa, mis üllatas ja pani ahhetama igal pöördel. Seda ilu ja võlu on väga raske sõnadesse panna ja isegi pildid ei anna tihtipeale edasi seda avarust ja mastaapsust. Aga olgu, ma natuke proovin kirjeldada mis me selle 7 päeva jooksul ära jõudsime teha. Nii paari lausega - reisiromaani ei järgne.
Ediburgh - Šotimaa "pealinn" (võibolla varsti ametlikult ka, vaadates mis siin kohalikus poliitikas praegu toimub..), polnud enne käinud ja näinud, kokkuvõttes olid emotsioonid suht miksitud - peatänavast oli tehtud täielik turistilõks ja mingit autentsust seal väga ei olnud. Natuke eemale astudes, hakkas see linn rohkem ennast kohalikust küljest näitama - megalaiad pariisilikud tänavad ja majaderead, künkad ja orud, järsud trepid ja kuhjaga ronimist - ühesõnaga hea eeltrenn Ben Neviseks!
Trossachsi mäestik - paari tunni sõidu kaugusel Edinburghist ja tekib tunne, et oled sina vs kõikvõimalikud loodusnähtused alates päiksest kuni udu ja paduvihmadeni. Täiesti võluv kant ja iga 10 meetri tagant oleks võinud jälle auto tee äärde tõmmata ja fotopeatuse teha. Kohaliku kõrgeima tipu Ben A'an'i vallutasime ka ära. 360 vaade ja iga 15min tagant oli tipp kas udus ja siis järsku päikesevihus. Natuke bipolaarne ilm sealkandis ma ütleks.
Oban - mereanni pealinn Šotimaal...Kohalik fish'n chips ja hommikused lõhe-ja krevetivõikud viisid keele alla. Lõhe ja krevettidega polnud koonerdatud - lõhekiht oli paksem kui saiaviil!
Lääneranniku saared ehk Isle of Mull, Isle of Staffa and Isle of Iona - nagu 3 erinevat planeeti, Mulli'i loodust ei jõudnud ära imestada, Staffa' saarel kunagi väga ammu laava kivistumisel tekkinud kuusnurksed kivisambad ja koobas tekitasid tunde nagu oleks kuskil teisel planeedil. Iona saar oma lõputute muruväljade (koos lammastega muidugi) ja türkiissinise vee ja sinise taevaga (!) oli ka nagu oleks postkaardi sisse astunud.
Ben Nevis - 4.5h ülesmäge rühkimist ja järsku jõuad kohta millel pole Maaga väga sarnasusi - udus olev lõpmatu kiviklibu väli, lumi ja täielik vaikus (peale ülejäänud ähkivate matkaliste muidugi). Üles ja alla minnes avanesid aga sellised vaated mida lihtsalt pidi jääma suu ammuli vahtima..mõnikord unustasid lasua pilti teha, sest peale järjekordsest "selgest taevast" tulnud vihmahoogu tuli päike välja, udu kadus ja kogu Ben Nevise org ilmus järsku nähtavale. Pole sellist dramaatilist "kardina eest tõmbamist" veel kuskil mujal näinud.
Isle of Skye - rannikust läänes asuv järjekornde maagiline kant. Ja jube häid pirukaid oskavad nad ka teha. Lisaks sealsetele sik-sakilistele tippudele (turnimist jätkus), käisime ujumas mägijõest tekkinud väikestes veekogudes mille vesi on ebamaiselt sinine. Kuigi juulikuu, siis vesi oli talisuplust meenutavalt karge ja andis sellise energiasüsti nagu oleks paar Red Bulli'i koos kohviga ära joonud.
Ühesõnaga, vaadake pilte ja minge Šotimaale! Mina igastahes olen varsti seal ilmselt tagasi.
We have to talk about Scotland
