Eelmise nädalavahetuse kirjeldamiseks ma lihtsalt pean seda fangirl'i Sõrmuste Isandale viitavat pealkirja kasutama, sest viimased 3 päeva oli täpselt nagu tripp Middle Earth'i kanti. Kuna ilmselt see eelmine lause ei öelud Sõrmuste Isandast vähem vaimustunud inimestele mingit infot, siis ma mitte ei lennanud Uus-Meremaale vaid sõitsin Londonist 6 tunni kaugusel asuvasse Lake Districtu kanti. Laupäeval astusin uksest välja, seljakott täis ebanormaalses koguses sokke, kindaid, salle ja muud kraami. Ühesõnaga, olin valmis nii tu(u)leks kui jääks.
Lake District ise jääb Yorkist loode suunas, nii umbes 2 tundi autoga vurada kuigi see lõpp väga vurav polnud, sest umbes 5 m laiune, mõlemalt poolt kivimüüriga ümbritsestud tee (koos müüri tagant põrnitsevate lammastega) ei anna just suuri kiiruseid arendada. Ja tegelikult sa ei tahagi, sest ümber ringi on mäed ja ojad ja lambad ja 'cottage'id' ja pisikesed külapubid jne, nii et pigem kisub jalg piduripedaali ja käsi kaamera poole.
Aga tegelikult nii idülliline siiski kõik ei olnud, sest pühapäev kallas kui oavarrest nii, et meie hardcore matka nädalavahetuse hommikupoolik möödus kohvikus kohvikruusi taga. Aga see selleks. Esimene matk ooli Ullswateri järve juures, Aira Force'i kose kandis. Kuigi võiks arvata et see "Järvede-maa" on suht lapik, siis tegelikult pole ma Inglismaal veel kuskil nii palju ja pikalt ülesmäge rüganud. Vaated võtavad seal küll hingetuks (sõna otses mõttes, sest üles rühkimine enne vaadet on kohati päris vertikaalis).
Esmaspäeval otsustasime ennast Emmaga korralikult proovile panna ja vallutada ära sealse piirkonna kõige kõrgema tipu - Helvelly'ni (kõrguselt kolmas mägi UK-s). Nii et kell 10 hakkasime kõndima ja pärast 3 tundi ülesmäge minekut, vahelduseks lambad, kosed ja mägijärved ja muidugi korralik tuul, jõudsime tippu. Rohkem ürgsemas kohas ma vist ei ole enne käinud, sest mäkke minekul, me ei kohanud kedagi peale paari lamba ja kitse. Tipp oli muidugi ühele korralikule mäetipule omaselt lumine nii et kindad käes ja päikseprillid ees sai lõpuks maha istuda ja võileibu nosida. Allatulek muidugi läks lennates (õnneks siiski mitte otses mõttes) ja pärast 2,5 tundi olime tagasi maa peal. Ausalt öeldes oli suht kummaline lõpusirge mööda siledat asfalti kõndida.
Aga nüüd on pisik sees ja muud võimalust ei ole kui varsti jälle!
