Eva & Inglismaa

Hampton Court - paleede palee siin Inglismaal. Nüüd on veel peale selle jäänud Windsor ja Buckingham ja siis on kõikidel mineviku ja oleviku kuningatel ja kuningannadel külas käidud! Aga Hampton Court on alates 15. sajandi algusest pidevalt kasvanud ja praeguseks on sellest saanud täielik koridoride ja tubade rägastik. Ka väljast oli seda ajalugu iga nurga pealt näha, sest selle 4 sajandi jooksul olid kõikvõimalikud stiilid fassaadidel esindatud. Seda kulda ja karda jätkus pea igasse ruumi, nii et pärast 10 min ringi käimist hakkasid kõik kullatud raamid, kristalllühtrid ja samet-tapeedid ühte sulama. Siiski vahva oli see, et William IIII oli endale esimesele korrusele sisse seadnud palee mõistes suhteliselt tagasihoidliku 'korteri' kus toa ühest otsast teise jõudmine ei võtnud minuteid. See osa paleest tundus päris muhe vastupidiselt esimesel korrusel asunud esinduruumidele, kus kuningas tegi kõike avalikkuse ees - alates riietumisest kuni söömiseni. Suht loomaaed ma ütleks. Ja teine tore hetk oli palee kööke avastada kus ahjukolde suurus oli vist paika pandud selle järgi, et minimaalselt mahuks vardassse 5 metssiga..Ja siis veel muidugi lossi aiad kus puud olid väga piinlikult ära pügatud. Päris Versaille mõõtu välja ei andnud aga ajalugu oli seal küll iga nurga peal vastu vaatamas.

Jaanuari keskel, ühel nädalavaehtusel lülitati Londonis tuled sisse ja suunati prožektorid kohtadesse kus tavaliselt peale tänavalampide ja reklaamitahvlite muud valgust ei ole. Muidugi üks asi mis selle festivali käigus kohe selgeks sai oli, et Londonis on helendavad LED ekraanid tänavapildis niivõrd domineerivad, et paljudes kohtades jäi installatsioonide mõju 'tavapärase' valgusereostuse kõrval märkamatuks. Valgusinstallatsioone oli suht seinast seina - alates lilleaiast Leicester Square'il, Picadilly Circus'e hoonele projekteeritud tuututavale elevandist (linnadžungel sõna otsest mõtes) kuni kummituslikult hõljuvatele kala - tuulelohedeni ja Oxford Circusi'i keskele tõmmatud värvilise pilveni. See viimane mõjus nendest kõikidest kõige ägedamalt- kui muidu mööda Oxford Street'i tormates on kas pilk telefonis, poe akendel või läbi rahvamassi kõige parema trajektoori leidmisele keskendunud, siis nüüd tuli ootamatult pea kuklasse ajada. Vahelduseks päris hea tegevus pidevalt ninapidi telefonis - olijatele.

Head uut aastat! No võibolla ta ei ole enam nii uus, aga no siiski esimene kribamine siia see aasta! Palju juttu ei ole, lihtsalt mõtlesin, et näitan siinseid ilmaolusid. Kui paar nädalat tagasi Eestis valitses krõbe pakane siis Londonis oli Eesti mõttes 'kuum suvi' - 14 kraadi ja päike. Tekkis kohe isu päikseprillide järgi ja viskuda Hyde Parki toolile lesima. Aga Hyde Parkis ei olnud ma ainuke sooja nautija - nartsissid on juba peaaegu õies ja jaanuar pole veel õieti läbigi! Nii palju siis talvest Londonis..

Albioni pubi, vihmane London, Angeli võlu, Hanna šokolaadikarp ja palju rõõmu, sügistormid, Borough Market, eggs Benedict ja kohvi, doughnutid, jõuluturud, Tower Bridge, Thamesi lõunakallas, jõuluturud, hoomamatu kogus ajaloolisi postreid, postkaarte ja reprosid, Covent Garden ja miljon teepoodi, jõulumeeleolu, raamatupoed, British Museum, veel sööki ja jooki, keldid, udu, kaelavõrud, kiivrid, kilbid ja Asterix (?), peaaegu Primark, autorent, autot pole (?), roadtrip, Lincolni võlu, katedraali helid ja värvid, cream tea ja scones, müts ja kindad, back on the road, Sheffield, Sheffield Arena, proovi hääled, kiire Starbucks, miljon vetsuskäiku, bloody freezing, bag check, hullumeelne itsitamine, lava ees, meie ja 20 000 inimest, Jack Garratt - ühe mehe bänd, veel hullumeelset itsitamist, Marcus, Ben, Winston ja Ted, 2.5 tundi deliiriumit, öine tagasisõit, London kell 3 hommikul. That was one bloody good weekend.

Yorkshire on mulle sügava jälje jätnud. Sealne maastik, loodus, olemine, õhk ja inimesed on kõik teistmoodi. Selle kandi rahvast teatakse kui northerner'e ja nende eluviis ja kulgemine on kardinaalselt teistsugune kui Londoni pidev fast o'clock. Ilmselt seepärast tekibki iga paari kuu tagant suur tahtmine tagasi põhja poole rongiga sõita ja seal kopsud värsked õhku täis hingata. Seekordne minek ei olnud ka kuidagi teistmoodi. Ainult augusti kuu lõpu kanarbikumeri põhja-Yorki nõmmedel oli asendunud raagus puude ja sügistuulega. 

Pärast paari pubist pubisse rändamist oli laupäev märkamatult möödas. Pühapäev möödus  traditsioonilise ringirändamisega. Helmsely on põhja Yorkshire'i väike linnake, kuhu muuseas on ära mahtunud paar kirikut, keskaegse lossi varemed ja paar miili läände jäävad 12. sajandi tsistertslaste ordu  kloostrikompleksi varemed. Rievaulx klooster on Fountains'i kloostrivaremete kõrval suuruselt teine tsistertslatse kompleks Inglismaal. Kusjuures mõlemad asuvad Yorkshire'is.

Rievaulx'd imekombel ei kaevatud läbi 19. sajandil kui suur varemete vaimustus algas, vaid praegune vaatepilt pärineb 1920st kui tolleaagne mälestiste peainspektor otsustas kevadpuhastuse teha ja kõik rusu ja lahtised kivitükid eemaldada ja kogu ala piinlikult korrektse muruattega katta. Selline puritaanlik suhtumine sai kohati halvakskiidu, sest kõik kokku varisenud sambatükid, kaareosad, kapiteelid korjati kokku ja pandi eraldi muusuemisse kus nad olid kloostri kontekstist lahti rebitud. Aga kõike seda olemasolevat oli talvetuuli ja uduvihma trotsides ikkagi vaimustav avastada!

Üks novembri alguse esmaspäev.
Kõigepealt õnnestus kamba eestlastega keset Picadilly'i kandis kokku saada, kiiresti Chinatowni hiinakas nuudlid ära vohmida ja siis Les Miserables'i muusikali vaatama minna. Selle muusikaliga on mul kummaline seos. Ma olen seda vist alates 10 aastasest kuulanud, nii et iseenesest mõista on mul kõik laulusõnad ammu ajusse sööbinud ja kui see 2000-midagi Linnahalli tuli siis ma käisin seda lausa 2 korda vaatamas. Nii et see esmaspäeva õhtu kui ma seda originaalis Queen's Theatre'is nägin oli täielik life moment. Esimesed 15 min jõllitasin suht uskumatu pilguga kuidas Jean Valjean hõbedast küünlajalgadest laulab. Kananahk tuli peale. Ja muidugi oli kogu cast vaimustavalt suurepärane ja pidevalt tuli alla suruda kaasa-laulmis soovi. Võibolla kuskil on olemas sing-along muusikal ka.

Üks novembri alguse teisipäev.
Pärast hommikust laulukoori Totti, Mara ja Dani esituses ja pan di spagna nosimist (itaalia sidrunikook) järgnes paljude heade soovidega täidetud päev. Õhtul õnnestus jälle kamba eestlastega Mayfair'i kandis kokku saada ja siis oli Wild Honey kord vaimustada. Michelini tärniga restoranis ei saanud pettuma - toit taldrikul nägi välja nagu kunst ja maitsekombod panid ainult mõmisema.

Seekord otsustasin jätta klõpsimise kõrvale ja teha unplugged esmaspäev ja teisipäev. Kõik pildid, maitsed, lõhnad ja hääled on selgelt meeles ja palju nalja ja naeru sinna otsa. Aitäh kõige selle toreduse eest!

Mul tuli meelde et mul on blogi! Natuke tolmunud ja kopitanud lõhnaga teine, nii et aeg värksendada siin asju.

Blenheim. See ilmselt ei ütle paljudele väga midagi, aga see on tegelikult Inglismaa üks uhkemaid maamaju. Inglise Versailles ühesõnaga, sest 'maamaja' seostub enamikule inimestele suvilaga kuskil Karksi-Nuial vms. Kiire ajalootund ka. 1705 ehitatud kuulsa Inglise arhitekti John Vanburgh'i poolt kes projekteeris sarnase palee ka Põhja-Yorkshire'isse (Castle Howard). Blenheim oli tegelikult hoopiski kingitus Queen Anne'i ja Parlamendi poolt John Churchill'ile, Esimesele Marlborough hertsogile, kes oli oli Hispaania pärilussõja (1701–1714) ajal Louis XIV vastase koalitsiooni silmapaistvamaid juhte ja purustas seal prantslaste ja baierlaste väe. Ja teine huvitav jutuliin on see, et siin sündis Winston Churchill. Nii et päris suure ajalooga koht.

Hoone, nii väljast kui seest, koos ümbritsevate aedade ja laiemate valdustega on täiesti hoomamatu. Nagu Versailles noh. Tegelikult ühes majatiivas elab Churchillide pere edasi nii et päris turistide kätte see palee pole läinud. Natuke klõpse ka. Praegu teekruusi ja õues vilistava tuule juures mõtlen, et oli ikka päris mõnus päev tookord!