Üks novembri alguse esmaspäev.
Kõigepealt õnnestus kamba eestlastega keset Picadilly'i kandis kokku saada, kiiresti Chinatowni hiinakas nuudlid ära vohmida ja siis Les Miserables'i muusikali vaatama minna. Selle muusikaliga on mul kummaline seos. Ma olen seda vist alates 10 aastasest kuulanud, nii et iseenesest mõista on mul kõik laulusõnad ammu ajusse sööbinud ja kui see 2000-midagi Linnahalli tuli siis ma käisin seda lausa 2 korda vaatamas. Nii et see esmaspäeva õhtu kui ma seda originaalis Queen's Theatre'is nägin oli täielik life moment. Esimesed 15 min jõllitasin suht uskumatu pilguga kuidas Jean Valjean hõbedast küünlajalgadest laulab. Kananahk tuli peale. Ja muidugi oli kogu cast vaimustavalt suurepärane ja pidevalt tuli alla suruda kaasa-laulmis soovi. Võibolla kuskil on olemas sing-along muusikal ka.
Üks novembri alguse teisipäev.
Pärast hommikust laulukoori Totti, Mara ja Dani esituses ja pan di spagna nosimist (itaalia sidrunikook) järgnes paljude heade soovidega täidetud päev. Õhtul õnnestus jälle kamba eestlastega Mayfair'i kandis kokku saada ja siis oli Wild Honey kord vaimustada. Michelini tärniga restoranis ei saanud pettuma - toit taldrikul nägi välja nagu kunst ja maitsekombod panid ainult mõmisema.
Seekord otsustasin jätta klõpsimise kõrvale ja teha unplugged esmaspäev ja teisipäev. Kõik pildid, maitsed, lõhnad ja hääled on selgelt meeles ja palju nalja ja naeru sinna otsa. Aitäh kõige selle toreduse eest!
