Eva & Inglismaa

Vabandan siinse pika vaikuse pärast, aga süüdistada tuleb ühte 100 leheküljest raamatut mis ma praegu kirjutan...aga finiš ei ole enam mägede taga! Pole just päris Dickensi romaan, aga jutt tõepoolest käib kahest linnast. Päris copy- paste'i Dickensi omast ei teinud ja seepärast valisin Londoni ja Pariisi asemel hoopis Tallinna ja Yorki. Augustis tuleb "raamatuesitlus" ehk ka, nii et pöidlad pihku!

Reedel sain osa väga huvitava hoone avamisest. Tegelikult hoone ise polnudki niivõrd eriline, pigem see mis temaga tehtud oli. Bonding Warehouse on Yorkis, Ouse'i jõe ääres olev 19. sajandi lõpu laohoone, mis viimase 3 aasta jooksul on läbi teinud vägeva uuenduskuuri. Tegelikult seda projekti vist oldi juba üle 10 aasta tehtud, aga nüüd siis pärast 3 aasatat tööd on hoone valmis uusi elanikke vastu võtma. Selleks, et tegelikult selle restaureerimisprotsessi kapitaalsust paremini mõista tuleb kõigepealt natuke rääkida Yorkist ja üleujutustest. See talv olevat väga valutult möödudnud, aga üldiselt eelmistel aastatel on jõe äärsed tänavad jaanuari-veebruari-märtsi kuus ainult kummipaadiga läbitavad olnud. Nii et see Bonding Warehouse sõnaotsesemõttes oli peaaegu veega üleni kaetud.

Nii et restaureerimistöödel leidsid konserveerimiseksperdid ja insenerid sellise lahenduse, et kuna 100% veekindlaks seda hoonet ei ole võimalik teha (avatäidete tõttu peamiselt), siis tuleb lihtsalt olukorraga leppida ja kui ujutab, eks siis ujutab. Aga seda ujutamist nad ikkagi proovisid kontrolli alla hoida, nii et jalad igakord märjaks ei saaks kui sa kontori laua tagant püsti tõused ja kohvi tegema lähed. Lahendus oli siis selline, et kuni teise korruse akendeni (mis oli täpselt maksimum kõrgus, kuhuni jõgi oli paar aastat tagasi tõusnud) ja sealt veel 600 mm kõrgemale paigaldati veekindel vöö hoone interjööri ja akende ette klaaspaneelid. Seega võib akendest küll vesi sisse tulla, aga vähemalt sealt edasi ta ei pääse. Nii et nüüdsete igatalviste ja kevadiste üleujutuste ajal tekib Bonding Warehouse'i klaaspaneeli taha akvaarium (küll ilma kaladeta loodetavasti) ja siis kui jõe tase jälle alaneb on aknalauda äravoolutoru jäetud, et kõik jõe vesi tagasi jõkke pääseks.


Lisaks sellele, et iga aken kevadel akvaariumiks muutub, tehti hoonele ka varuväljapääs, seda aga mitte tulekahju korral hoonest põgenemiseks vaid selleks, et kui jõgi jälle otsustab paar meetrit tõusta, siis kõik tööinimesed kuiva jalaga koju jõuaksid. Vot sellised huvitavad lahendused siis.

Aga laohoone ise oli paar aastakümmet tühjalt seisnud ja päris nirusse seisu langenud. See pragu siin pildil on näiteks üks näide selle hoone olukorrast. Muide, see aukartusäratav pragu jäeti sinna alles ja otsustati mitte mördiga ära täita sest lae vajumine suudeti peatada ja lagi on jälle stabiilne. Tulevikus paneb see aga ilmselt nii mõnegi ruumi sisenenud inimese seal korraks kõhklema, et kas peaks kohe hoonest jalga laskma või mitte. Juhin tähelpanu, et see pragu ei ole ainult vuuki mööda jooksnud, vaid koguni läbi telliste!

Aga tegelikult on mul praegu põhirõhk hoopiski igasuguste CV'de, kaaskirjade ja avalduste täitmisele läinud. See Inglismaa süsteem on ju postisüsteem, mis tähendab seda, et väga paljud tööandjad tahavad sinu CV ja kaaskirja ümbrikus postkasti saada. Mugav eksju.


Aga muidu, siin vahelduvate ilmadega, alates marutuultest ja äiksest kuni 25- kraadise rannailmani on väljas käimine suhteliselt keeruliseks tehtud. Ühesõnaga vihmavari ja päikseprillid (ja päiskekreem!) peavad koguaeg kotis olema. Aga õnneks paaril korral on siin "rannapäevadel" saanud jälgida põlist inglaste traditsiooni ja haarata Market Square'i ühest limonaadiputkast kaasa värske limonaad ja minna parki päevitama. Ja nagu olekski linnast väljas (kui välja arvata sind ümbritsevad inglaste massid) sest metsloomi on näiteks Museum Gardens'i pargis alates hanedest kuni oravate ja küülikuteni. Ja siis muidugi aeg- ajalt rihma otsast lahti saanud koerad ka. Sama lugu on ka kui ülikooli linnaku raamatukogust keset päeva välja astuda ja linnakus endas ringi jalutada. Lisaks igasugustele mini- järvekestele ja idüllilisele keskkonnale on minu lemmikuks Heslington Hall'i kant ja sealsed hiiglaslikud pügatud põõsad, mis tekitavad seal vahel olles tunde, et kuskilt hüppavad kohe välja Irvik Kass, Hertsoginna ja Kübarsepp.

Eile oli meil osakonnas lõputööde eel/vahel- kaitsmised (ma endiselt ei tea kuidas seda eesti keeles õigesti liigitada) ja mul oli au esimesena lavale astuda! Kell 10 hakkasin rääkima ja kella 10:30 oli kõik juba minevik. Ühesõnaga, kõik läks väga kiiresti, ainult suu kuivas natuke ära selle patramise peale. Aga nagu alati, suutsin ma asja endale palju hirmsamaks ette kujutada kui tegelikult välja kukkus, ehk siis kolm hindajat (kaks osakonna sisest hindajat ja välishindaja Dr. Aylin Orbasli, kes on suht ülemaailmne staar- konservaator) ei teinudki mind maatasa ja isegi sain paar päris head soovitust, kuidas tööga edasi minna. Nii et thumbs up! Muidugi hinnete avaldamisega läheb siin (nagu ikka) paar nädalat, nii et esialgu tuleb teadmatuses olla. Aga asjad, mis eilsete esitluste käigus selgeks said:

1. Räägi tempoga mis on aeglasem kui ravimireklaamide hoiatustekst, aga kiirem kui endid Sõrmuste Isandas
2. Ära hoia kramplikult kinni lauast, toolist, klaviaaturist, hiirest, veepudelist vms mis võiks reeta sinu ilmselget närvilisust
3. Ära mängi uudisteankrut ehk ära loe paberilt teksti maha
4. NEVER use Comic Sans as your presentation font!!!
5. Make sure you have an awesome topic

That's it! Aga eilne päev oli täiesti tohuvapohu ja mul läks täiesti meelest ära pilte ka klõpsida, võibolla teen millalgil tagant järgi photoshuuti, siis näete ka kus see kaitsmine toimus. Praegu peate aga ainult eilse ajakava pildiga leppima. Aga mis siis nüüd veel  jäänud on? 80 lehekülge magistritööd ja siis on selleks korraks kooliga kõik! Aga õnneks sinna on veel 3 kuud aega...no pressure...

Ahjaa ja pealkiri on mul ka natuke muutunud: "Little history is better than none? A comparative study of urban regeneration in historic quarters of Tallinn and York with focus on facadism"

Ok, nüüd kohvikusse- tee ja scone'id on täna veel tegemata!

Tegelikult ma ju alles jõudsin reedel tagasi, aga tundub nagu ma oleksin siin 5 päeva asemel kuskil 5 nädalat olnud. Kuidagi mingi sebimine käib kogu aeg . Ilmselt ei ole siin põhjust kaugelt vaja otsida, sest 3 päeva veel ja siis ma pean tervelt 30 minutit suutma auditooriumis asjalikku juttu rääkida. Ehk siis esmaspäeval, kell 10 on mul (eel-/vahe ?) kaitsmine. Siin Inglismaal on need asjad selle kaitsmisega natuke tagurpidi (nii nagu autosõidugagi) sest kaitsmine toimub siin enne kui sa päriselt töö oled valmis kirjutanud. Nii et tuleb tarka nägu teha isegi siis kui sa teemast veel väga palju ei tea. Saab huvitav kogemus olema :-) Aga kogu selle sehkendamise vahel leiab ikka alati paar tunnikest, et kohustulikuks muutunud asjad siin Yorkis ära teha: kellaviietee muffinikohvikus, kolmapäevaõhtune pub quiz või (kiire) lõuna King's Manori (nüüdseks juba) õue- džunglis.

Kolmapäeval käisin Devonis, täpsemalt Drewsteignton'is kus asub "viimane Inglismaale ehitatud loss" nagu nad ise seda välja reklaamivad. Castle Drogo (no relation to Khal Drogo, GoT fans :P) on selle lossi nimi ja kõike seda mis ma seal nägin siia kirja panna on päris keeruline, sest ilmselt tuleks sellest midagi lühiromaani sarnast. Aga väga- väga lühidalt: tegemist on 20. sajandi esimesel poolel graniitkivist ehitatud lossiga, mis sellest ajast peale kui seda ehitama hakati, ei ole just kõige veekindlam ehitis olnud. Umbes aasta tagasi olid asjad nii kriitiliseks läinud, et kohalikul muuseumil ei jätkunud enam piisavalt ämbreid, et kõike seda vihmavett kinni püüda. Ja kuna ilmad seal edela- Inglismaal ilmselt ei muutu, siis võeti vastu otsus, et tuleb lossiga midagi ette võtta.

See ettevõtmine tähendab seda, et William Anelay Ltd tegutseb seal järgmised 2 aastat, et kogu see kupatus veekindlaks muuta, mis omakorda tähendab seda, et kogu graniitkivivooder võetakse ära, seina ja voodri vahele pannakse hüdroisolatsioon ja siis paigutatakse kõik 2600 graniitkivi blokki tagasi täpselt samadesse kohtadesse kust nad võeti. Muidugi see on ainult üks osa töödest, sest selle käigus tuleb eemaldada ka vana tsementmört, restaureerida kõik lossi 900 akent ja teha lossi katused veekindlaks. Kõikide nende tööde tegemiseks on lossi ümber ehitatud umbes 6 tenniseväljaku suurune tellingumets, mis katab lossi meeletu telgina. Selleks, et külastajad kogu selle 2- aastase protsessi käigus asjast päris kõrvale ei jääks on ehitatud eraldi platvorm, kus saab pilgu peale heita mis telgi sees toimub. Ühesõnaga konserveerimisprojekt suure algustähega.

Ja muidugi kui korraks ehitusplatsilt välja saab, siis ümbritseb sind hingematvalt kaunis Dartmoori rahvuspark.